Tänapäeval leidub väga vähe inimesi, kes on kuulnud  Tveri eestlaste asundusest kaasaegses Tveri oblastis.
Jutt ei ole neist ajaloo kaugetest aegadest, mil lõunapoolt tulnud arenenumad ja tugevamad  rändrahvad  hakkasid  soome-ugri hõimurahvaid Volga jõe  äärsetelt territooriumitelt välja tõrjuma, ja viimased olid sunnitud liikuma põhjapoolsematele aladele, kuni jõudsid oma praegustele asukohamaadele Balti mere kallastel.
Mõningate linnade nimed Tverimaal meenutavad meile veel tänagi ajaloo seda etappi. Fakt, mida ei saa eitada.  Võtame, näiteks,  linnanime  Kaljazin.  Võib arvata, et see nimetus tuleneb eestikeelsest väljendist “kala siin”, vene keelde tõlgituna “рыба здесь”. Ja tõepoolest, need inimesed, kes on käinud Kaljazinis, teavad väga hästi seda kohta, kus Volga teeb järsu käänaku. See ongi see koht, kus kala oli alati palju. Saagi poolest rikkaim ja parim kalapüügikoht Ülem-Volgal. Siin püüdsidki kala vanad eestlased. Tolleaegsed Volga alade peremehed.
Tahame jutustada aga hoopis teisest territooriumist, mis kannab venelaste jaoks ebatavalist nime -  Nurmekunde. XIX sajandi lõpus  Valdai  kõrgeim tipp oma  põlismetsadega, rikkalike kala- ja metslindude pesitsemiskohtadega  kuulus  eestlasele Brandtanile.
Rahateenimise eesmärgil otsustas Brandtan  panna Rävalis (Tallinnas) lehte kuulutuse, et  müüb Tverimaal maad hinnaga 10 rubla  tessatin (1, 092ha). Hind oli üsna soodne. Paljud eestlased, kes sama ja ka eelnevate aastate ikalduse tõttu kannatasid nälja all, otsustasid ellujäämise nimel kasutada seda võimalust ja kolida üle Tveri viljakale maale.
Eestlased tõid kaasa oma eluviisi – ehitasid külasid  tugevatest palkmajadest koos kõrvalasuvate viljaveskite, saeveskite ja muude eluks vajalike ehitistega. Lapsed pandi kooli   kogukonnakooli. Vaatamata sellele, et eestlased uskusid ainult iseendasse ja lootsid oma töökuse peale, nad usaldasid ka naabreid.
Võrratu  ja rikkalik loodus ning  kaasasündinud töötahe olid  heaolu pandiks. Ja selline oligi elu Nurmekundes. Väheusutav, et seda lõiku ajaloost teavad inimesed ja sellepärast on  kindlasti  huvitav nüüd sellest teada saada.
Revolutsioon ühendas eestlaste üksiktalumajapidamised ühiseks majandiks, mis kandis Säde-kolhoosi nimetust (vene keeles “Искра”). Kolhoos oli kuulus üle kogu Tveri kubermangu. Ja mitte ainult siin. 1923. aastal Ülevenemaalisel näitusel Moskvas Tveri eestlaste või märgiti ära preemiaga. Seda võid sõid ja kiitsid kõik Ülem-Volga rajooni elanikud ja ka need inimesed naaberrajoonidest, kel õnnestus osta seda.
Töökuse, kanguse ja meisterlikkuse kõrval Tveri eestlasi iseloomustas veel üks omadus – kaasasündinud musikaalsus. Nurmekundes  oli korraga tervelt kolm puhkpilliorkestrit! 
Ajaloo järgmised leheküljed on kõigile tuttavad – kollektiviseerimisaastad, kulakluse vastane võitlus, repressioonid. Nurmekunde eestlased ei alistunud kohe. Juured olid veel tugevad. Aga kas need juured olid suutelised lõpmatuseni vastu pidama, kui ise maa, millest nad toitusid, oli mürgitatud?
Eestlastest kes saadeti asumisele, kes lasti maha, põhjuseks see, et ta ühe lehma asemel hoidis kahte lehma või see, et ta kandis “vale” perekonnanime, kes jõudis ise õigeaegselt ära sõita.
Tavaliselt erinevad kultuurid ajapikku sulavad ühte, eestlastele on aga omane säilitada oma kombed, traditsioonid, ja seda isegi toitumises ja riietuses. Naised olid osavad käsitöötegijad, kasutades ise ja andes edasi noortele rahvuslikke võtteid ja mustreid. Eestlased püüdsid isegi igapäevases elus kanda ainult rahvariideid, nende kodud ja majapidamine olid alati täielikus korras. Tagasihoidlik, mingil määral isegi kitsivõitu elamine, aga alati puhas!
1926. aasta rahvaloenduse järgi elas Tveri oblastis 2 580 eestlast. Vastavalt 1988. aasta rahvaloenduse andmetele – veidi vähem, kui 800. Tänapäeval nimetavad ennast eestlasteks umbes sadakond inimest. Ja nendestki mitte kõik ei valda enam eesti keelt.
Aga nad on olemas! Ja oma olemiselt tunneb neid kohe ära – põhjalikud, rahulikud, tasakaalukad, usaldatavad, sõbralikud, peene huumoritajuga.
Harva, aga siiski võib veel tänapäeval Valdai Ülem-Volga ja Spirovski rajoonis kuulda ka eesti keelt. Nende eestlaste järglaste juttu, kes kunagi asutasid tveri Eesti.
1995. aasta oktoobrikuus Ülem-Volga eestlaste kogukonna initsiatiivil Valdai kõrgustiku külas Potchinok püstitati mälestusmärk “Nurmekunde asutajatele”.
Boris Julegin